Maksumaksja rahaga ei mängita

Nii erainvestoreilt kui ka avalikust sektorist kokku ligi 13 miljonit eurot saanud idufirmat võib küll esile tõsta kui üht enim raha kaasanud idu, kuid suured kaasatud summad ei peegelda alati edu. Raha voolamine startup-ettevõttesse tähendab, et investoreil on ideesse usku. Nad näevad, et tootel on turgu, on kliente ja võimalus kasvada väga suureks. Idufirma edu võiks aga mõõta eelkõige kasvava kliendibaasi põhjalt.

Idufirmade võlu ja valu seisneb selles, et investoritel tuleb rahastamisotsuseid teha asutajate silmade sära põhjal, eriti ettevõtte algstaadiumis, mil ühtegi faktilist tõestust võimalikust õnnestumisest ei ole. Seetõttu on tänuväärne, kui riik SmartCapi kehastuses otsustab üsna tooreid ideid toetada, sest investorite leidmine on alguses keeruline.

Küll aga jääb arusaamatuks, miks otsustab riik ideed toetada ka siis, kui see on saanud küpsemaks, kui toode on valmis, kui turgu on juba natuke leitud, kuid ettevõtte seis ei ole paranenud. Kui ka kahjumisolekut mitte ohuteguriks pidada, siis ettevõtte väärtuse alla hindamine on seda kindlasti. Investoreid see ilmselt eriti ei julgusta.

SmartCapi põhjendus kaitsta oma osalust on mõneti mõistetav, kuid siiski tuleks meeles pidada, et riskitakse maksumaksjate rahaga. Eks SmartCapi julgusta seegi, et ettevõtet päästma toodud suure kogemustepagasiga James Gambrell riskib Fits.me-s ka oma rahaga. Samas teeb skeptiliseks, kas uus juht suudab päästa seda, mis on tehtud kaheksa aastaga. Taavi Kotka rääkis juba kolm aastat tagasi, et Fits.me vajab õnnestumiseks uut tegevjuhti.

Kui Fits.me ebaõnnestub, toob GrabCADi edukas exit  kaotatud raha tõenäoliselt tagasi. Kuid kõikide investeeringute puhul ei saa lootma jääda, et mõni teine portfelli ettevõte kaotuse tagasi teeb.